Need süsteemid kasutavad tavaliselt tähtede ja numbrite kombinatsiooni, et edastada teavet terase keemilise koostise, mehaaniliste omaduste ja kavandatud kasutuse kohta.
Üks enim tunnustatud süsteeme on Ameerika Raua- ja Teraseinstituudi (AISI) ja Autoinseneride Ühingu (SAE) süsteem, mis kasutab neljakohalist numbrit pluss tähte, mis tähistavad terase peamisi legeerelemente. Näiteks 4140 on madala legeeritud teras, mis sisaldab tantaali ja molübdeeni, samas kui 304 on austeniitsest roostevaba teras, mille peamisteks legeerelementideks on kroom ja nikkel.
Euroopas on Euroopa Standardikomitee (CEN) välja töötanud EN 10025 standardi konstruktsiooniterase klasside määramiseks. See süsteem kasutab numbrite ja tähtede kombinatsiooni, kusjuures kaks esimest numbrit näitavad minimaalset voolavuspiiri MPa-s, millele järgneb täht, mis näitab terase sitkust või löögikindlust.
Näiteks standard AS1163 C350L0 CHS on spetsiifiline Austraalia ja Uus-Meremaa jaoks ning hõlmab kuumvaltsitud teraskonstruktsioonitoodete nõudeid. Selle süsteemi klasside tähistused sisaldavad teavet terase minimaalse voolavuspiiri, eeldatava temperatuurivahemiku ja toote vormi (nt plaat, latt või ümmargune õõnesprofiil) kohta.
Teistel riikidel ja organisatsioonidel, nagu Jaapan, Hiina ja Ameerika Testimis- ja Materjalide Ühing (ASTM), on oma hindamissüsteemid, mis võivad erineda nomenklatuuri ja erinõuete poolest. Insenerid ja materjali spetsifikaatorid peavad olema tuttavad sobiva liigitussüsteemiga ja mõistma klasside tähiste tähendust, et tagada nende kasutusotstarbeks õige terase valik.
Keevitatud terastoru
